12/7/12

Sest ma pole ammu bloginud

Noh, ma tahtsin siia mõnda pilti üles panna, aga selgus, et blogi mälu on täis. Juurde ei hakka ma ka seda ostma. Või no vaatab, mis teeb...

Millest ma pilte tahtsin panna? Helsinkist. Nimelt ei ole minu YFU seiklused läbi ning ma möllisin end kaasa vahetusõpilaste reisile Helsinkisse. Ega mul seal mingit funktsiooni ei olnudki, ma läksin lihtsalt šoppama. Õega läksime ikka segi. Õde on mul Belgiast muide. Heurekas käisime ka. 

Mu õe blogi leiate muidu SIIT 

Olen juba natuke üle viie kuu Eestis olnud. Küsitakse, kuidas ma sisse olen elanud. Väga hästi, tänan küsimast :) Vahel tahaks mõnda asja ecuadorilikult teha või midagi imelikku süüa :D Hispaaniakeelsetest sõnadest pean ka suure vaevaga hoiduma, sest keegi ei saaks must aru. Välja arvatud mu paralleelikas Grete, kes käis vahetusaastal Argentiinas. Tema blogi leiate SIIT. Prantuse keele tunnis ajan ma vahel ka keeli sassi...

Paljud arvavad, et mul on siin külm. Oi ei, mul on palav. No lund Ecuadoris muidugi ei olnud, aga polnud ka küttesüsteeme ega mitmekordseid aknaid. Koolis on mul küll pidevalt palav.

Kas ma tahan Ecuadori tagasi? Ei. Minu elu on siin. Siin ei tunne ma end tulnukana. Siin ei saa ma iga päev kultuurišokki. 

Hmm, ma ei oska midagi kirjutada. Pidevalt küsitakse mult asju ja ma pean oma tagasioleku emotsioonidest rääkima, aga nüüd lambist ei oska ma midagi pajatada. Tegelikult tahaksin ma ikka mingilmääral blogimist jätkata. Aga piltidega... Vaatan, mis saab. 

Äkki jõuludel kirjutan mingi tagasivaate ja emotsioone kodumaal veedetud poolest aastast :)

9/19/12

Tuomo y Evi

Riobambas elanud soomalne Tuomo ja belglanna Evi käisid Eestis :)
Üheks päevaks tulid nad ka mulle külla.


 Käisime YFU kontoris koolialguse koogisöömisel :)
 Õhtul minu köögis
Tuomo õpib endiselt eesti keelt ja on selles juba väga hea
Evi käis minu uue belglannast õega ühes koolis (maailm on nii väike)

8/30/12

Juba 2 kuud Eestis

 Viimane pilt Ecuadorist. Mu rõdult orientatsioonil paistis jälle vulkaan Cotopaxi...
Ostsin Portugalist ecuadori šokolaadi :)

Mu blogini on keegi jõudnud otsides "mu ema pole kunagi tahtnud mind näha"

8/21/12

Ecuador on jälle kuulus

Selgema ilmaga oli seda kodu juurest näha. Mõni päev oli kõrge aurusammas, mõni päev aind tilluke pilveke    Eestikeelne artikkel selle kohta

JO ehk Kas arvasite, et olen blogimise lõpetanud?

4. augusti hommikul ajasin ma end Tartu bussijaama, kus hankisin kohe pileti Rakverre ja istusin siis Heleni (Saksamaa) juurde ootama. Bussis rääkisime ka oma (põhiliselt minu) vahetusaastatest. Lähtel tuli Eva (Saksamaa) peale ja Jõgeval Hille (Belgia) ja ta õde Heli (2009/10 USA). Rakveres käisime Säästukas ja leidsime veel mõne YFUka. Kui Tallinna buss lõpuks kohale jõudis, ronisime YFU tellitud bussi peale, mis viis meid Samblamäele, kus toimus järelorientatsioon ehk JO.

Jagunesime tubadesse (voodeid ei olnud piisavalt) ja kogunesime ja mängisime mänge ja nii. 
Süüa sai ka.
Üldse rääkisime päev otsa oma vahetusaastatest, Eestis tagasi olemisest ja mängisime mänge. 

Õhtul oli selline suurepärane asi nagu rets, et meid ikka YFUkateks pühitseda. Saime mudas roomata ja hapukooreseks ja veel mängida. Asi lõppes riietes suplemisega.

Õhtul oli saun, kuhu ma ei viitsinud minna. Aeti veel juttu ja ma näitasin oma suurepärast tantsuoskust. 

Läksin korraks oma tuppa vahvleid võtma. Kristina (USA) oli voodis. Otsustasin, et ajan temaga mõnda aega juttu ja naasen siis seltskonda. Jäin magama hoopis :D Nii hea uni oli... 

Hommikul olid kõik nii väsinud, et aktiivse võimlemise asemel oli hoopis energiaring. Veel söömist ja rääkimist ja söömist.

Rakveres said tartlased pisut oodata. Käisime mingis tivolikeses tsillimas.





   Pildid Hille facebookist

7/26/12

Tagasitee

27. mail tuli hommikul pakkimine lõpetada, viimane hommikusöök süüa ning siis sellesse bensiinijaama minna, kus meid ka augustis peredele üle anti. Bussike oli varahommikul juba riobambakad ja ambatokad peale võtnud. Latacungakad olidki viimased. Jätsime enda ja teiste peredega hüvasti nigntahtsimegi juba bussile minna, kui selgus, et Graeme oli puudu. Tüüpiline. Jõudis ja lõpuks. Viimased kallistused ja lehvitused. Viimased pilgud tagasi. Ja algaski lõbus sõit Quito poole. 

Oientatsioon toimus jälle samas kohas, kus aasta alguseski. Need, kes midagi mäletasid, pidid bussijuhti juhendama, sest tollel polnud aimugi, kuhu minna. Kui lõpuks kohale jõudsime, ronis belglane Janko kohe aknast välja, et pissile saada. Laadisime kohvrid maha ja kallistasime üksteist. 

Ise tuli end kahestesse tubadesse jagada. Kellelgi polnud küll plaani magada, kuid võtsime siiski Sandraga ühe toa. 

Orientatsioon. Rääkisime Ecuadori ja ecuadorlaste plussidest ja miinustest. Miinustes olime kõik ühel arvamusel, aga plusside osas küll mitte. Mõnele meeldis kõige jagamine, mõnele mitte. Mina kuulun ka nende hulka, kes peab pulgakommide jagamine terve klassiga rõvedaks ja ebahügiaaniliseks. 

Sööööööök !

Linnade kaupa vestlemine. Teised said samal ajal jalgpalli vaadata. Mina punusin Sandrale patse.

Edasi ei mäleta ma väga, mis toimus. Väga väsinud ja segaduses olin. Igatahes süüa sai mitu korda. Ma nagu ausõna ei mäleta detaile. Igatahes õhtul mingi aeg ma magasin, kuigi mind üritati õue tirida. Ja siis öösel läksid norrakad ära. Ma olin nii vihane. Kõik, kes olid Sandrat kohanud ainult trippidel, nutsid ja halasid, et hakkavd teda igatsema. Mida mina pidin tundma ?! Ta oli mu parim sõbranna ! Ma olin temaga koos iga päev ja nüüd pidime lahku minema. Ja need bitchid arvavad, et hakkavad teda iatsema. Nad ei teagi, mis tunne on Sandrat igatseda !

Osad jätsid ka minuga hüvasti ning mindi magama. Mõned toredad jäid mind järgnevaks kaheks tunniks lõbustama. Kella 5 paiku oligi minu kord minna. Peksin Liisa ka üles ja jätsin veel osadega hüvasti. Liisa tuli mind alla autosse saatma. Prantslanna Juliette ja ameeriklanna Anna tulid ka, et YFU boss Ximena nad siis bussijaama viiks. Nad jäid veel mõneks ajaks Ecuadori. Liisa ka. Selle pärast ei lennanudki me koos koju.

Lennujaamas jäetigi mind üksi. Pidin ise check-in'i tegema. Kuna Quito lennujaam polnud kunagi kuulnud Finnair'ist, said nad mu checkitud ainult Helsinkini. Hakkasin muretsema, et äkki unustas YFU mulle viimase pileti üldse võtta. Passikontrollist läksin kergelt läbi, sest mul oli viisa. Turvakontroll möödus ka kenasti. 

Mingil põhjusel ei võtnud ma raamatuid ega midagi tollele lennule kaasa. Arvasin, et lõbustan end oma enda mõtetega. Aga oii, kui igav hakkas. Vahtisin aknast välja. Midagi polnud vaadata. Ainult ookean ja ookean. Vahepeal mõned Kariibimere saared ja korallrifid. 

Aga Miamisse maandumine oli kõva. Sõitsime napilt üle pilvelõhkujate. Peaaegu et nende vahelt. 

Lennujaamas veetsin pikalt aega passikontrolli järjekorras. Siis tuli minna ja oma kohver üles otsida. No ei leidnud. Juba mures. Lõpuks leidsin kuskilt põrandalt ümberkukkununa. Viisin uude kohta ja väljusin reisijate osast. Pidin uuesti turvakontrolli läbima, et tagasi sisse saada. Järjekorras nägin punti noori AFS-i särkidega. See on ka üks vahetusõpilasi vahendav organisatsioon. Mul oli oma lennuni 5 tundi aega. Ringi kõndides leidsingi need vahetusõpilased üles ja läksin nendega rääkima. Nad sõitsid kuuks ajaks Panamasse vabatahtlikku tööd tegema. Tsillisin nendega, kuni nad ära pidid minema. Selleks ajaks oli ka minu värav teada. Läksin selle juurde istuma.

Hiljem kunagi hakatigi inimesi lennukisse laskma. Võtsin ühe raamatu ja kaelapadja ka igaks juhuks juba käsipagasist välja. Istusin õnneks vahekäigu ääres. Kuna mind pole õnnistatud võimega istudes magada, valisin välja hunniku filme ja seriaale, mida võiks pika lennu ajal vaadata. Jõudsin vaadata vaid ühe osa New Girl'i ja jäin magama. Toidukärude kolisemine ajas mu üles. Sõin. Jäin uuesti magama. Hommikusöök ajas mu üles. Sõin. Magasin veel. Ja olimegi kohal. Uskumatu! Sõit läks lihtsalt nii ruttu. Tundsin südamest kaasa must üle vahekäigu istunud tüdrukule, kes terve tee ainult tukkus ja oksendas. 

London Heathrow lennujaamas oli mul aega alla tunni. Lennujaam on hiiglaslik ja koosneb mitmest terminalist. Nende vahel tuleb liikuda busside ja rongidega. Õnneks jõudsin.
Kui inimesed hakkavad ka lennujaamas õlle järgi haisema, saad aru, et tegemist on tõesti Helsinki lennuga.
Suutsin jälle terve lennu magada. Ülimõnus.

Helsinkis pidin siis kohvri hankima ja reisijate osast välja minema. Otsisin üles õige check-in laua ja läksin jälle sisse. Nii imelik oli olla. Kuulsin pisut ka eesti keelt. Niiiiii imelik lihtsalt. Sain osta asju, mida olin igatsenud. Nagu Kismetit ja Daimi. Helsinki lennujaama tasuta WiFiga sisustasin pisut aega. Vahepeal läks üks lennuk Tallinnasse, kuid minule oli saatus (YFU) määranud järgmise. See lend oli lihtsalt ülilühike. Keskel oli koht, kus ülevalt nägi nii Soomet kui ka Eestit.

Nii imelik oli kodumaal olla. Hapnikku oli nii palju, et pea hakkas ringi käima. Esimene lugu, mis lennujaamas kõlas "Nüüüüüd eeeeelan Mustamäel, korter on aus ja hea...". Kohvrit pidin ootama üsna kaua. Ja saingi välja ! Vastas olid ema, isa, koer, sugulane ja kaks sõbrannat. Sugulane jäi Tallinnasse ja sõbrannad sõitsid muga koos tagasi. Ma ei saanud enam üldse aru, mis kell on ja vatrasin terve tee. Ema kartis, et äkki olen väsinud ja pahur. Õnneks olin palju maganud.

Õhtul hilja (kella järgi, kuid kindlasti mitte minu sisetunde järgi) Tartusse koju jõudes tahtsin ma mööda maja ikka ringi joosta ja käia. Lõpuks õnnestus emal mingite ettekäänetega mind elutuppa tirida. Kui tule põlema panin, kostus "üllatus!" ja veel 3 sõbrannat hüppasid välja. Ema oli mulle korraldanud üllatuspeo ! Nii armas :)
Kunagi pidid 2 sõbrannat ära minema, sest ühel oli hommikul popkoori peo proov ning teine pidi USAsse sõitma. Teistega lärmasime tevre öö :)   
Ärge mind selle pildi üles panemise pärast palun kohtusse kaevake